Kuidas lapsed Remnikul eesti keelega sõbraks said
Kristina Kukk
Lastekaitse Liidu kommunikatsiooni- ja koostöökoordinaator
13.-19. juunil ja 6.-12. juulil toimusid Remniku õppe- ja puhkekeskuses keelekümbluslaagrid, kus 8-13-aastased noored said erinevate mängude, töötubade ja teemapäevade kaasabil sõbraks eesti keelega.
Laagrite korraldamine ei ole Darja Berestova jaoks uudne, sest seda on ta teinud aastast 2001, kui asus tööle Kurtna Noortelaagri, kus toimetas viimase sulgemiseni. „Laagrid on mulle hästi südamelähedane teema,“ tunnistas Berestova ning lisas, et see on üks põhjustest, miks ta eelmisel aastal keelekümbluslaagreid korraldama hakkas.
„Minu ettevõte, B-Lingua Koolitused OÜ, tegeleb keeleõpe ja koolitustega. Eelmisel aastal korraldasime kolleegidega eesti keele suveklubi, kus pakkusime 7-12-aastastele lastele võimalust eesti keelt praktiseerida ning läbi erinevate põnevate tegevuste saada eesti keelega sõbraks.“ Darja toonitas, et linnalaagris ei teki seda õiget melu: „Laagri ilu peitub looduses, koostoimetamises ja suvemõnude nautimises. Kui me suveklubiga ühele poole saime, pakkus kolleeg Anna Maltseva välja, et me võiksime korraldada päris suvelaagri. Internetis ringi vaadates sattusin Remniku õppe- ja puhkekeskuse kodulehele, mis tundus hea koht sellise tegevuse jaoks.“
Darja sõnul rääkis Remniku kasuks selle suurepärane asukoht ning suur territoorium, mis pakub võimalusi igasuguste tegevuste läbiviimiseks. „Suhtlemine personaliga oli ladus ja sõbralik. Laagri juhataja Alar Tamm oli alati abivalmis, aitas lõket teha ja saali tehnikat seadistada. Jelena, laagri perenaine, oli samuti väga abivalmis.“
Põnevaid tegevusi jagus igasse päeva
Darja, kes on hariduselt eesti keele kui teise keele õpetaja, on veendunud, et keelt saab õppida ainult keskkonnas. „Meie eesmärk on luua keskkond. Kasvõi kuueks päevaks. Selle ajaga ei saa panna kedagi eesti keeles suhtlema, kuid me soovisime, et lapsed saaksid eesti keelega sõbraks,“ ütles ta ning lisas, et eesti keel tekitab paljudele hirmu, sest seda surutakse peale, väites, et ilma selleta ei saada hakkama. „Keelekümblus on seejuures stressivabam, sest puudub pinge ja barjäär,“ leidis Darja.
Keelekümbluslaagrite „KeeleCamp“ õpetajad ja laagrikasvatajad olid kas kakskeelsed või eesti keelt emakeelena kõnelevad, lapsed see-eest enamuses vene peredest. Tegevused olid korraldatud nõndaviisi, et iga päev oli pühendatud mõnele teemale. „Me ei õppinud otseselt keelt, vaid läbi tegevuste suurendasime sõnavara ning julgustasime lapsi selles keeles suhtlema. Põhirõhk oli seejuures liikumisel ja looduses viibimisel,“ ütles Darja ning lisas et põnevaid tegevusi jagus igasse päeva. „Teaduspäeval näiteks said lapsed omal käel teha vedellämmastikuga jäätist ja näha põnevaid katseid. Ohutuspäeval külastas meid Päästeamet. Loodusele ja liikumisele pühendatud päeval pidid lapsed läbima etteantud marsruuti ning selle vältel lahendama erinevad loodus- ja looduskaitseteemalisi ülesanded,“ selgitas ta.
Laagris kasutati igapäevaselt oraakli meetodit, tänu millele said lapsed võimaluse esitada oma kaaslastele kui ka kasvatajatele küsimusi. „Algul oli enamik küsimusi eesti keeles ja anonüümsed, kuid vahetuse lõpuks küsimustest-vastustest kujunes juba selline vestlusring, kus esitati küsimusi, lahendati probleeme ning anti ka tagasiside tegevustele,“ ütles Darja, kelle sõnul valmistas talle head meelt, et lõpuks esitati küsimusi juba ainult eesti keeles.
Küsimusele, kas uuel aastal plaanitakse samuti Remnikule tulla, vastas Darja, et elame, näeme, kuid lisas, et soov külastada Remnikut veel kord, on jätkuvalt alles.
“KeeleCamp” laager Remniku õppe- ja puhkekeskuses. Fotod: Darja Berestova